Skepsis elektriautodesse peegeldab suuremat probleemi
Tallinnas liigeldes tahaks end tunda kui mõnes arenenud ja inimestest hoolivas Euroopa suurlinnas, ent reaalsuses annab võimas diiselmootor endiselt tugevamale õiguse ning puhtamale transpordile üleminekus oleme Euroopas sabassörkijate seas.
Kert Pääbo
Enefit Volt tootejuht
Citadele pank avaldas hiljuti uudise, mille järgi on Eesti elanikud kõige suuremad elektriautoskeptikud Baltimaades. Vaid kolmandik kaasmaalastest kaalub järgmise kümne aasta vältel elektriauto soetamist ja 71% on elektriautode suhtes skeptilised, viitab Citadele tellitud ja Norstati poolt Eestis, Lätis ning Leedus tehtud uuring.
Prognoosid näitavad, et kümne aasta pärast kuulub elektriautodele vähemalt 30% uute autode turust. Pidades silmas Euroopa Liidu jõulisi samme rohepöörde läbiviimisel ja mitmete Euroopa riikide plaane uute fossiilkütuseid tarbivate autode müügi keelamist läheme 10 aasta jooksul, saab see osakaal olema ilmselt suuremgi, kui viimastel aastatel ennustatud. Eesti selliseid signaale andnud pole.
Eurostati analüüsi (2018) on Eesti autopark on Euroopa vanimaid ja saastavamaid, jäädes alla vaid Poolale. Euroopa autotootjate liidu värske raporti järgi ei ole kusagil mujal Euroopas elektriautode turuosa nii väike kui Eestis, vaid 0.29%.
Euroopa liigub aga oluliselt kiiremini ja rekordist raporteeritakse peaaegu igal kuul. Uute müüdud elektriautode osakaal on olnud keskmiselt 4,9%, kus juures koos pistikhübriididega on see number 9%. Septembris olid näitajad vastavalt 7,1% ja 12%.
Elektriauto ostutoetus on oluline, ent ühekordne samm puhta transpordi toetamisel. Konkreetsete sammudeta jääb Eesti fossiilautode surnuajaks veel pikkadeks aastateks. Hoolimata sellest, et seni peamised takistused elektriauto ostmiseks on sisuliselt kõrvaldatud: sõiduulatus on julgelt 300 kilomeetri, avalikke laadijaid koos Enefit Volti ja konkurentidega tublisti üle 200 ning sõidukite hinnad ühtlustumas.
Paljude inimeste usk diiselmootori ülimusse on nii suur, et isegi kui selged faktid paberile kirjutada ja näidata, mida see rahakotile ning õhu kvaliteedile tähendab, on reaktsiooniks uskmatus. Isegi ökonoomse sõiduautoga nagu Škoda Octavia kulutad sa 5aastase liisinguperioodiga vähemalt 8000 eurot kütusele, elektrile aga maksimaalselt 1000, kui laed peamiselt kodus. Aga ehk on tegemist leina esimese etapi ehk eitusega.
Või siis leitakse, et ostaks elektriauto küll, aga siis peaks sõiduulatus olema 500 või isegi 800 kilomeetrit. Tallinnast Poola piirini on 700! Ükski normaalne inimene ei sõida järjest nii pikka vahemaad. Mobiilsusekspert Mari Jüssi maanteeametist jagas Postimehele andmeid, mis on saadud 2019. aastal tehtud küsitlustest. Neist selgub, et linnades tehakse autoga 30 protsenti sõitudest regulaarselt ja iga päev sihtkohta (näiteks tööle), mis on vaid nelja kilomeetri kaugusel. See on jalgrattaga 15-20 minutit ilma higiseks ajamata. Või teinegi kõnekas fakt: sõitmiseks kasutatakse autot nädalas ca 9 tundi, 168-st ehk 95% ajast auto seisab!
Mina olen maapoiss, Lihulast. Suurema osa koroonaajast olen olnud lapsepõlvekodus kaugtööl. Harva Tallinnas käies lööb ninna hapu heitgaaside hais, inimesed istuvad vaatama oluliselt vähenenud liikluskoormusele ummikutes ja kiruvad kitsaid teid, ehkki neid silma järgi pidevalt laiemaks ehitatakse. Selle reostuse keskel on tõesti meeldivam istuda autos kui oodata jalakäija või ratturina foori. Aga see ei peaks nii olema.
Oleme kiirenevas tempos puhta transpordi poole liikuva Euroopa sabassörkijate seas ja on selge, et Eesti rohepööre ei saa toimuda ilma elektriautode läbimurdeta. Roheliste sõidukite materiaalse soodustamisega üheaegselt tuleb meil ühiskonnana veel rohkem panustada sellesse, et muuta mõtteviisi Toompea treppidest Lihulani. Me ei peaks pingutama selle nimel, et ehitada koroonajärgne Eesti üles nii nagu see oli märtsis 2020, vaid selline, nagu me tahame seda märtsis 2030. Ja sellises Eestis on puhas transport iseenesestmõistetav.